Tänases ühiskonnas näeme üha rohkem kerkimas põnevaid koole, mis paistavad silma millegi erilise poolest. Oled Sa õpetajana kunagi mõelnud, et Sinu kolleegideks võiksid olla loomad? Või lapsevanemana julgenud arvata, et koerad-kassid koolitunnis väärtuslikeks osalisteks võiksid olla? Üheks selliseks kooliks, mis igapäevaselt erinevaid loomi õppetegevusse kaasab, on Tartu Erakooli kõige värskem haru SädeTERA. Oma kooli on saatesse tulnud tutvustama direktor Kersti Kaplinski ning õppejuht ja klassiõpetaja Katriin Mägi. Mõlemad räägivad nende tegemistest ja kooli olemusest siira innu ja usuga, et nad ajavad õiget asja. Kersti on kindel, et see mudel, mille järgi nad oma koolis toimetavad, jääb ilmselt Eesti jaoks väikeseks ning nõuab suuremat kõlapinda ka mujal. Olles saate lõpuni kuulanud, hakkan ka ise seda üha rohkem uskuma. Vanemana, kelle laps juba üsna pea kooliteed sammuma hakkab, paneb nende väärtuste kuulamine unistama küll. Mis kool see SädeTERA siis õigupoolest on?
Kersti ja Katriin tutvustavad seda kui mikrokooli – väike, paindlik, vähe lapsi ja õpetajaid. Metafoorina justkui väike paat, mille suunda on lihtne muuta. Neil on väga kerge katsetada erinevaid meetodeid ja lähenemisi, sealjuures saavad tihedalt otsuste osas kaasa rääkida ka vanemad. Kool on tegevuses olnud pea kolm aastat ning hetkel õpib seal seega veel vaid kolme klassikomplekti jagu lapsi. Klassides on õpilasi viiest kümneni ning ka tulevikus ei soovita lasta klasse liiga suureks – maksimumpiir võiks jääda 15 õpilase juurde, ideaal olekski ilmselt 10-12 piirimail. See tagab, et iga õpilasega jõutakse päriselt tegeleda. Täiskasvanuid, kes lastega kokku puutuvad, on hetkel kaheksa. Mitmed neist töötavad ka teistes koolides. Täiskohaga on neil tööl ainult klassiõpetajad ning projektõppe õpetaja. Ka koolijuht jagab end kahe kooli vahel. Võiks arvata, et see on veel eriti keeruline ülesanne, kuid kuna fookus on nii SädeTERAl kui ka Peedu koolil sama, siis saab väga hästi ka nii hakkama. Veel enam – kahe koolipere vahel ollakse väga koostöised, rikastades nii kolleegide kui ka õpilaste suhtlusringi ning jagades omavahel erinevaid ressursse. Väärtuslik on ka üksteiselt õppimine ja parimate praktikate jagamine. Ühised on kahel koolil veel õppekäikudel käimised ning mitmete traditsioonide ja ürituste koos pidamine. Näiteks Volbripäeva pidustusteks kogunevad kõik üheskoos Peedul looduse rüppe.
Loomad kolleegideks
Kui traditsiooniliselt kuuluvad koolipere hulka õpetajad, lapsevanemad ja õpilased, siis SädeTERAs ja ka Peedu koolis lisanduvad nimekirja ka loomad. Näiteks on neil eri liiki koeri, teod, raagritsikad ja kass. Peedu kooli loomade seas on veel küülikud, kanad, kalkunid, lambad, jäärad ja neli poni. Kusjuures loomade eest hoolitsevad lapsed ise. Kahe kooli vahe on selles, et kui SädeTERAs on loomad siseruumides ning neid kaasatakse õppetegevustesse, siis Peedul on loomad õues ning sisustavad pigem vahetundide aega. Loomad ei ole aga kooli omand, vaid on tulnud kaasa õpetajatega. Põhjuseks on tõsiasi, et kui kool sooviks kasvatada loomi, peaks ta suutma tagada kõikide loomaaedadele ette kirjutatud reeglite täitmise. Seda oleks aga kooli haldamise kõrvalt liiga palju oodata. Nii tuleb lihtsalt leida õpetajad, kes loomi armastavad ja neid peavad, ning nendega kokkuleppele jõuda. Kool saab tegevust toetada näiteks ürituste läbiviimisega, mille tulu läheb loomadele söögi ja muu tarviliku ostmiseks.
Karin: „Ehk siis SädeTERAsse või Peedu kooli kandideerimiseks peate te ette näitama kõigepealt oma loomad?“ 😊
Koeri on õppetöös ennegi nähtud – endale tulevad silme ette esmajoones lugemiskoerad algklassi lastega toimetamas. Kui aga mõelda, kuidas just raagritsikad saavad aktiivselt õppetöö osaks olla, siis vahva näitena toob Katriin välja seose koostöö õpetamisega – raagritsikad võtavad ohtu tunnetades kõik sama poosi ning neid vaadeldes saab lastega arutleda selle üle, kuidas nad üksteist hoia(ta)vad ja koostööd teevad. Kõik sedalaadi hetked, mida saab leidlikult mõeldes väärtuskasvatuses ära kasutada, on kooli keskkonnas hindamatud, sest lisaks üldpädevuste õpetamisele on inimeseks kasvatamine oluline ülesanne.
Kersti: „Ma leiangi, et kooli üks väga suur eesmärk on see, et inimene, kes meie juurest lahkub, tunneb ennast, teab oma tugevusi, teab, milleks ta võimeline on ja oskab õppida.“
Uuringud on näidanud, et enim saavad loomadega lävimisest kasu näiteks ATH diagnoosiga lapsed, kuid tegelikult on kõikidele lastele vaja loomadelt saadavat turvatunnet ja nendega toimetamise kogemust. Seetõttu ei ole SädeTERA limiteerinud diagnooside põhiselt kellegi sisseastumist. Seal käivad täiesti tavalised lapsed, kellele loomad pakuvad turvalist ruumi, distsipliini ja mõnusat keskkonda. Viimase loomine on koolis väga oluline. Lärmi ja infoküllust on maailmas nii palju ja üha raskem on keskenduda. Peab oskama väga hästi selekteerida, mida endale ligi lasta. Koos loomaga on lihtsam õppida, kuidas oma valikuid teha. Loomad aitavad rahuneda ja keskendumis- ning empaatiavõimet parandada. Uuringutest on selgunud, et kui panna oma käsi looma peale, hakkab meie keha tootma õnnehormooni. Nii on võimalik maandada ärevust loomaga koos olles. On uuritud ka seda, kuidas õpetajad ise end tunnevad, kui õppetöösse on kaasatud loomi ning tulemused on olnud sarnased lastele – õpetajad on klassi ees rahulikumad ja tunnevad end paremini.
Loomade kaasamine õppetöös sai suuresti alguse õpetajate endi huvist ja ahhaa-momendist, et oma looma saaks ju tööle kaasa võtta. Katriin on alati armastanud koeri ning koeraomanikuks olemisest järgmise sammuna läks ta õppima, kuidas looma õppeprotsessi kaasata. Tema alustas oma koeraga katsetusi koduõppe vormis, kus head tulemused olid kiired tulema. Ta nägi, kuidas loom aitas väga äreval lapsel ennast mugavamalt tunda ning end kiiremini avada. Nüüdseks on tema koerast saanud SädeTERA koolipere liige ning lapsed jumaldavad nii teda kui ka teisi loomadest seltsilisi.
Seni on meie haridusmaastikul levinum lemmiklooma päevade läbiviimine või aeg-ajalt teraapiakoerte külaskäigud koolidesse, kuid keegi pole justkui tulnudki selle peale, et astuda samm edasi ja kaasata loomi süsteemselt igapäevaõppesse. Samas päris uudne asi see maailma mastaabis ei ole – USAs on loodud terveid õppekomplekse, kus loomad on väga olulisel kohal. Näiteid võib veel tuua ka Saksamaalt ja Mehhikost ning küllap mujaltki. Taluloomade kaasamises olevat esirinnas Jaapan, kellega TERA Peedu kool sooviks sõprussuhteid luua. Sedalaadi õppeviis tõstab üha agaramalt pead.
Selleks, et selliseid pealtnäha hullumeelseid mõtteid koolis üldse teoks teha saaks, peavad vanemad olema kooliga ühes paadis. SädeTERAs saab koostöö vanematega alguse perevestlustel juba enne lapse kooli astumist, et tutvustada kooli väärtusi ning selgitada vastastikku välja, kas need klapivad liituda sooviva pere väärtustega. Loomad ei ole sugugi ainuke aspekt, millega SädeTERA silma paistab ning mis vanemaid huvi tundma paneb – nende lähenemine õpilaste individuaalse potentsiaali arendamisele on samuti tavakooliga võrreldes teistmoodi.
Mille poolest SädeTERA veel silma paistab?
Andekuse leidmine, hoidmine ja edasi arendamine on SädeTERAs au sees. Kõige tähtsam samm on andekuse märkamine. Kõigi laste puhul püütakse leida tema supervõime, mida aidatakse arendada. Koolile on oluline, et laps oleks täis teotahet ning tema silm säraks.
Kersti: „Anne on midagi, mis on olemas, aga kui sa seda ei arenda, siis ei ole sellest tolku. Anne tuleb üles leida ja sellega tegeleda.“
SädeTERA kool püüab kanaldada õpilaste energiat enesearendusse, mitte igavlemisesse või koeruste tegemisse. Seetõttu on fookuses näiteks noppeõpe, mida aitab sellest sügisest läbi viia Karin Konksi. Koostööd teevad nad ka Haridusministeeriumi Noorte- ja andepoliitika osakonna ning Teaduskooliga. SädeTERA üks unistus on, et reedesed päevad oleksid kõigile Tartu linnas õppivatele andekatele lastele vabad tavapärasest õppetööst, et nad saaksid üksteisega hoopis Teaduskoolis kokku ning seal isekeskis toimetada. See võiks väga andekale lapsele olla väljundiks ja paigaks, kus tunda end teistega samaväärselt, sest tavatunnis võib ka tema tunda end imelikuna. Mõelda, et see pole äkki normaalne, et ta saab kõigest lennult aru, sest enamikule ju ei ole õppimine alati nii kerge. Kui ta aga saaks võimaluse kohtuda omasugustega, võiks see kogemusena olla suisa elumuutev.
Kersti: „See seltskond, kellega nad seal kokku saavad, ja need suhted, mis neil seal omavahel tekivad, on ilmselgelt sellise kullaproovi märgiga. Need inimesed võiksid olla need, kes Eesti elu kohe eriti pika sammuga edasi viivad. Ja nad peaksid üksteist tundma.“
Koolis õppides on individuaalse arengu kõrval koostööoskus samuti oluline, sest tänapäeval teisiti ei saagi. Üksteise tugevustele toetudes jõuab kogu grupp ühiselt kaugemale kui kõiki ühele pulgale seada püüdes.
Kersti: „Me ei pane krokodilli puu otsa ronima, sest ta ei ole selles tugev. Las ahv läheb.“
Sädes on andekuse toetamine kolmeastmeline
Esmalt saavad kõik õpilased kord nädalas osa projektitundidest, kus nad saavad teha täpselt seda, mis neid huvitab – mis iganes idee neid ka ei köidaks. Ideest teostuseni aitab ja suunab neid õpetaja Maie Kuusk, keda Kersti kirjeldab kui väga innustavat ja sütitavat inimest. Kuigi õpetaja Maie on õpilaste juhendamisel võtmeisik ja vastutaja, käivad õpilased nõu ja arvamust küsimas ka teiste õpetajate käest. Seda teevad nad ise sageli suisa vabatahtlikult ning õpetajad hea meelega võtavad sellest protsessist osa – nii saab õpilast ennast ka paremini tundma õppida. See on tore ja mõnus, kui sind õpetajana nii palju usaldatakse, et oma tööd tagasiside saamiseks jagada soovitakse. Projektiõppe etapis on väga tore ka kõrvalt vaadata, kuidas õpilastes väljendub vastutuse võtmine oma töö protsessi ja lõpptulemuse eest, sest valik sai algusest peale olla nende teha. Nende silm särab.
Teise astmena nopitakse välja õpilased, kes on mingis õppeaines tugevamad ning tavatunni arvelt teevad nemad oma tundi omas tempos. Tunni sisu võib olla kas käesoleva teemaga seotud ning süvitsi minev või õpitakse hoopis uut asja. Vahel lahendatakse ka olümpiaadiülesandeid. Keeleliselt andekad õpilased saavad palju kätt harjutada loovkirjutamise läbi, osaledes muu hulgas Tähekese väljakutsetes ning kirjutades arvustusi. Maailmahariduse tundides vaatavad nad filme ning arutlevad erinevate teemade üle, laiendades nii silmaringi kui ka sõnavara.
Kolmanda astmena rakendatakse individuaalset õppekava. Kõige eelneva juures hoitakse õpilaste indu ja motivatsiooni üleval lisaks loomade olemasolule ka sellega, et andekusega tegelemine on tavapärase koolipäeva osa. Leitakse lahendusi, kuidas õpilane saaks areneda omas tempos teda lisaaja rakendamisega karistamata.
Kõik lapsed ei ole aga superandekad, mõned vajavad erinevatel põhjustel abi ka SädeTERAs. Sel puhul aitab eripedagoog edasisi samme astuda ja leida õpilasele sobivaim tee. Igas õpilases püütakse üles leida tema tugevus(ed) ning luua keskkond, kus ta saab katsetada ning eduelamusena näha, et ka temal õnnestub miski eriti hästi. Nii püsib õpilasel motivatsioon pingutada ja oma tugevusega tööd teha.
Kersti: „Sellepärast ei pea jääma ilma õppimise mõnust, et üks lõik sul välja ei tule.“
Näiteks kui korrutustabel ei püsi peas, aga laps suudab loovalt leiutada erinevaid asju, siis leiutajasoon on see, mida kool asub toitma. Pingutatakse küll muidugi ka korrutustabeli selgeks saamisega, aga kui tulemusi lihtsalt ei tule, siis pilli lõhki ei aeta – saab ju ka kalkulaatori abi kasutada, selleks see loodud ongi.
Katriin: „Püüdleme selle poole, et igal lapsel oleks võimalus olla tema ise. Tal on õigus olla tema ise.“
Lastel võiks kooli lõpetades olla võrdlemisi selge, kes nad on, mida nad oskavad ja suudavad.
Kuidas on õpe koordineeritud?
Nüansse, millega tunniplaani tehes arvestada, on seal ilmselgelt veidi rohkem kui tavakoolis. Tunniplaan on suures osas sätitud loomade järgi. Näiteks koer ei saa olla koolis terve pika päeva, kuna seal on palju tegevusi ja emotsioone, mis teda väsitavad. Graafiku tegemisel tuleb vaadata, kes millal oma looma tuua saab, aga ühtlasi ka seda, millised loomad omavahel läbi saavad. Kuna õpetajaidki jagatakse mitme kooli vahel, loob seegi teatud piirid. Nädalaplaan on seega üksipulgi läbi mõeldud, tagamaks õppetegevuse õnnestumine kõikidele osapooltele. Tuues siia juurde kolm andekusega tegelemise astet ja neist lähtuvaid õppe eripärasid, on kogu kooli tunniplaani haldamine paras pähkel, kuid tehtav. Kaasa aitab näiteks see, et andekad käivad oma tundides tavatundidega samal ajal. Sealjuures ei ole karta, et miski sel ajal omandamata jääb, kuna neil toimib aktiivselt õpilaselt õpilasele õpetamine, kus puudutud osa kohta teevad ülejäänud klassikaaslased vajadusel kiirelt kokkuvõtte ning aitavad olulisima info edasi anda. Viimane on eriti hea kõikidele osapooltele, sest need lapsed, kes teemat selgitama peavad, kordavad ja kinnistavad õpitud materjali ka ise. Win-win! Sedalaadi õpet saab aga ilmselt lubada vaid väike kool. Suurel koolil on see mingil määral ka tehtav, kuid nõuab õppejuhilt ilmselt üliinimlikku pingutust, et kõik ladusalt jooksma saada.
Kuna klassiõpetajad teevad omavahel igapäevaselt tihedalt koostööd, planeerides näiteks üheskoos oma tunde, tuleb kõigele lisaks ka sellega arvestada. Tunniplaane tegema asudes on vaja seega alustada õpetajatele koostööaja planeerimisest, seejärel klapitada loomad. Siis jälgida, et nädala kestel oleks õpetajatel sobiv aeg teha kokkuvõtvad tööd ja selle järel jätta tunniplaani n-ö auk, millal ta saaks neid töid tagasisidestada. Kõige lõpuks peaks jääma aega klassidel oma tööde tulemuste üle ka tunni ajal arutleda.
Kui õpetajate koostööks ei jäeta tööaja siseselt aega, siis on selge, et seda ka ei juhtu – keegi ei taha peale tööd pikalt koolis tiksuda. Tuleb osata ka ise ajaplaneerimises eeskujuks olla ning kasutada sealjuures ettenähtud aega maksimaalselt ära – õpetajad ei tule eelkõige kokku mitte muljetamiseks vaid tegutsetakse üheskoos eesmärgipõhiselt ja efektiivselt. Nii ei raisata üksteise aega. Ühine vastutus ja tööülesannete võrdne jagamine on oluline. Ka ausust ja otsekohesust hinnatakse. Nii nagu lapsed on ausad, tuleks ka kolleegidel omavahel rääkida asjast otse ja ausalt, keerutamata ning produktiivselt.
Mida põnevat veel SädeTERAs tehakse?
Kuuenda klassi õpilased teevad läbi individuaalse õpirännaku, mille nad üheskoos oma perega lapse isiklikke soove ja piire arvestades paika panevad. Mõni, kes pole käinud üksi Tartus, planeerib näiteks, mis kohti ta tahab Tartus viibides külastada ning teeb selle ära. Iseseisvalt mõeldakse läbi, kuidas sihtkohta jõuda ja mida selleks eelnevalt teha vaja on. Eelmisel aastal käis üks poiss lausa üksi Saaremaal! Rännakult tagasi tulnuna räägib õpilane teistele oma kogemusest ning analüüsib, kuidas tal üks või teine etapp rännakust läks – mis õnnestus ning mida keerulisemates/ootamatutes olukordades ette võttis. Tegu on sisuliselt kompleksse ülesandega, mille läbimisel võib kuue klassi materjalid edukalt läbinuks tunnistada – sest mis saab olla tähtsam mõõdupuu inimese teadmistele kui see, kuidas laps päris elus ette kerkivate probleemidega toime tuleb! Seda võiks tasemetöö asendusena kaaluda ka teistes koolides. Siinkohal võib õpetajale heidutavalt tunduda vastutuse osa – kuna tegu on kooli poolt suunatud ülesandega, mille laps läbib üksi, siis kes vastutab, kui midagi peaks juhtuma? Ühe vaatenurgana võiks kaaluda, et vastutabki laps ise. Peredega koostöös ei ole see kindlasti võimatu variant ning Kersti meelest laiemas mastaabis ka kindlasti tehtav. Tuleks rohkem usaldada lapsi ja anda neile võimalus end proovile panna ja asju ise teha. Kui ikka esimesest klassist peale on last kasvatatud vaimus, et tal on valik ja seeläbi ka vastutus, siis suudab laps kuuendas klassis juba ennast teades validagi talle sobiva rännaku ülesande. Nad on näinud seda töötavat juba korduvalt. Täiskasvanuks saamise erinevad riitused on olnud alati olemas ning SädeTERAs on individuaalse õpirännaku läbi tegemine üheks võimaluseks märgiliselt iseseisva(ma)sse ellu astuda.
Põneva traditsioonina on SädeTERAs kanda kinnitanud ka hea sõna ring, mille jaoks tullakse kord nädalas kogu kooliga kokku, sest õpilasi pole veel palju. Kõik istuvad ringis ning ütlevad oma kõrval istujale midagi head, mida ta tema kohta sel nädalal märganud on. Hea sõnana jagatav võib olla miski, mis sõnumi saajal hästi välja on tulnud või missugune talle loomuomane joon on kuidagi positiivselt silma jäänud. Mõte on selles, et hoitaks kõigil oma kaasõpilastel silma peal ning et märgataks üksteist.
Lisaks suuremale hea sõna ringile, tehakse klassiga iga koolipäeva lõppedes ka tänulikkuse ringi, kus õpilased „vajutavad“ omale vähemalt viis asja peopessa, mille üle nad sel päeval tänulikud on ja võtavad need mõtted endaga koju kaasa. Selline positiivne päeva lõpp on heaks punktiks ning loomulikult tagab koolist lahkumise hea tujuga. Õpetaja saab sellest tegevusest sageli head tagasisidet selle kohta, mis õpilastele korda läheb, vahel saab isegi mõne tegevuse eest kiita ja pai hingele. Kes ei tahaks oma tööpäeva sedasi lõpetada?
Lisaks eelnimetatud traditsioonidele, on SädeTERA koolis ja klassis väga tavaline oma tegevuste eesmärgistamine. Lapsed seavad endale küllaltki läbimõelduid eesmärke, milleni jõudmise sammudki üksipulgi lahti mõtestatakse. Eesmärgist ainult aga ei piisa, olgu ta kuitahes hästi seatud ja sõnastatud – hiljem peab järgnema reflekteerimise osa, et päriselt aru saada, kuidas läks ja kuhu veel areneda saab. Just nagu tunni ülesehituses peab jääma aega tagasi vaatamisele, et mõista kas õpitu selgeks ka sai. Nende koolis on lapsed väga ausad ja ehk pisut liialt enesekriitilisedki oma arengu analüüsimisel ja sellele hinnangu andmisel. Kasutatakse valgusfoori meetodit ja mõni laps värvib oma tagasisidelehe kollaseks näiteks pelgalt selle peale, et ta unustas kellelegi tere öelda.
Senist juttu kuulates jääb mulje, et SädeTERAs käivad justkui väikesed vanainimesed – hoolitsevad loomade eest, toimetavad ja vastutavad oma õppimise eest ise, reflekteerivad oma õnnestumiste ja ebaõnnestumiste üle ning praktiseerivad tänulikkust. Tekib küsimus, kas seal mängitakse ka? Aga muidugi! Ühest küljest on õppes palju mängulisi elemente, mida saab edukalt ka loomi kaasates korraldada. Aga väga olulisel kohal nii SädeTERAs kui ka Peedu koolis on just vaba mäng. Võib öelda, et selleks leitav aeg ja ruum on suisa au sees. Õpilasel peab olema võimalusi ise oma mängu koordineerida ja sealjuures ka kaaslastega tekkivate erimeelsuste iseseisvaks lahendamiseks. Selleks on lisaks vahetundidele võimaldatud pikapäevarühmas oleku aeg. Seal ei istu õpilased pinkide taha oma koolitükke tegema, vaid see ongi vaba mängu aeg, kuhu täiskasvanu ei sekku. Nii naudivad lapsed mudaköögi ja onni-ala võlusid. Seal kehtivad nende oma reeglid ja mängud, et nad saaksid ennastjuhtivat eluviisi harjutada sedasi, et täiskasvanu ei reguleeri neid igal sammul.
Kuidas saavad õpilased hakkama tavakoolis?
Olles pidanud oma kooliaja jooksul väga mitmekesise õppega kokku puutuma, on nad kohanemisvõimelised ja saavad kindlasti hakkama igal pool. Kool näeb maast madalast vaeva, et lapsed omandaksid erinevaid õpistrateegiaid, seega eeldused võiksid kõigil õpilastel väga head olla mistahes tulevikukeskkonnas läbilöömiseks. Õpik-töövihik ei heiduta neid ilmselt ka liialt, kuigi see võiks üldlevinud meetodina hakata mujalgi vaikselt hääbuma. Need õpilased võiksid potentsiaalselt olla suisa teerajajaks teistele – nad on avatud oma ideid ja arvamusi jagama. Neil on koolis väikesest peale lastud kaasa rääkida oma õppimises ning vaevalt nad mujal ka edaspidi passiivseks pooleks jäävad. Nad on uudishimulikud ja julged küsima. Seda viimast on eriti tihti laste käekäigu kohta tagasisidena gümnaasiumitest tulnud – öeldakse „et tulevad jälle need TERA lapsed ja kogu aeg küsivad“. SädeTERA on selle üle ainult uhke, sest kui laps küsib, siis näitab see seda, et ta mõtleb kaasa ning on aktiivselt õppetegevuses sees.
Kui tunned huvi
SädeTERAs käib sageli külalisi teistest koolidest. Seda, et loomad koolis tööd teevad, ollakse juba ette kuuldud ning sageli neid vaatama tullaksegi. Suurima üllatusmomendina tuuakse hiljem hoopis välja seda, et kuidas on võimalik, et õpilane võib tunni ajal tulla ja minna, millal ise soovib. Tundub uskumatuna, kui vabalt lastakse lapsel iseseisvalt toimetada ning kui asjalikud lapsed sealjuures on. Tagasisidena on veel öeldud, et nende kooliseinte vahelt õhkub justkui Euroopa kooli vibe’i – see on täis rahulikku toimetamist, sealses keskkonnas puudub närvilisus.
Huvi loomade kaasamise vastu hariduses on laialdasemalt tekkimas. Üksikuid entusiaste leidub juba mitmetes koolides, kuid mastaapsemalt tegutsedes tuleb väga hoolega läbi mõelda, mis on sedalaadi tegevuse kasutegurid ning kas konkreetne kogukond päriselt usub neisse. Arvesse tuleb võtta iga osapoole heaolu, kuid nüansse on rohkemgi. Kes päriselt on huvitatud sellest teemast, võib julgelt SädeTERA poole pöörduda, sest nad on lahkelt nõus oma teadmisi ning kogemusi loomade kaasamisest hariduses koolituse vormis jagama. Nii saavad üha rohkemad lapsed, ja ka õpetajad, edaspidi kasu loomade tervendavast ja rahustavast mõjust.
| Loomi kaasavast õppest ja andekuse toetamisest SädeTERAsTänases ühiskonnas näeme üha rohkem kerkimas põnevaid koole, mis paistavad silma millegi erilise poolest. Oled Sa õpetajana kunagi mõelnud, et Sinu kolleegideks võiksid olla loomad? Või lapsevanemana julgenud arvata, et koerad-kassid koolitunnis väärtuslikeks osalisteks võiksid olla? Üheks selliseks kooliks, mis igapäevaselt erinevaid loomi õppetegevusse kaasab, on Tartu Erakooli kõige värskem haru SädeTERA. Oma kooli on saatesse tulnud tutvustama direktor Kersti Kaplinski ning õppejuht ja klassiõpetaja Katriin Mägi. Mõlemad räägivad nende tegemistest ja kooli olemusest siira innu ja usuga, et nad ajavad õiget asja. Kersti on kindel, et see mudel, mille järgi nad oma koolis toimetavad, jääb ilmselt Eesti jaoks väikeseks ning nõuab suuremat kõlapinda ka mujal. Olles saate lõpuni kuulanud, hakkan ka ise seda üha rohkem uskuma. Vanemana, kelle laps juba üsna pea kooliteed sammuma hakkab, paneb nende väärtuste kuulamine unistama küll. Mis kool see SädeTERA siis õigupoolest on? Kersti ja Katriin tutvustavad seda kui mikrokooli – väike, paindlik, vähe lapsi ja õpetajaid. Metafoorina justkui väike paat, mille suunda on lihtne muuta. Neil on väga kerge katsetada erinevaid meetodeid ja lähenemisi, sealjuures saavad tihedalt otsuste osas kaasa rääkida ka vanemad. Kool on tegevuses olnud pea kolm aastat ning hetkel õpib seal seega veel vaid kolme klassikomplekti jagu lapsi. Klassides on õpilasi viiest kümneni ning ka tulevikus ei soovita lasta klasse liiga suureks – maksimumpiir võiks jääda 15 õpilase juurde, ideaal olekski ilmselt 10-12 piirimail. See tagab, et iga õpilasega jõutakse päriselt tegeleda. Täiskasvanuid, kes lastega kokku puutuvad, on hetkel kaheksa. Mitmed neist töötavad ka teistes koolides. Täiskohaga on neil tööl ainult klassiõpetajad ning projektõppe õpetaja. Ka koolijuht jagab end kahe kooli vahel. Võiks arvata, et see on veel eriti keeruline ülesanne, kuid kuna fookus on nii SädeTERAl kui ka Peedu koolil sama, siis saab väga hästi ka nii hakkama. Veel enam – kahe koolipere vahel ollakse väga koostöised, rikastades nii kolleegide kui ka õpilaste suhtlusringi ning jagades omavahel erinevaid ressursse. Väärtuslik on ka üksteiselt õppimine ja parimate praktikate jagamine. Ühised on kahel koolil veel õppekäikudel käimised ning mitmete traditsioonide ja ürituste koos pidamine. Näiteks Volbripäeva pidustusteks kogunevad kõik üheskoos Peedul looduse rüppe. Loomad kolleegideks Kui traditsiooniliselt kuuluvad koolipere hulka õpetajad, lapsevanemad ja õpilased, siis SädeTERAs ja ka Peedu koolis lisanduvad nimekirja ka loomad. Näiteks on neil eri liiki koeri, teod, raagritsikad ja kass. Peedu kooli loomade seas on veel küülikud, kanad, kalkunid, lambad, jäärad ja neli poni. Kusjuures loomade eest hoolitsevad lapsed ise. Kahe kooli vahe on selles, et kui SädeTERAs on loomad siseruumides ning neid kaasatakse õppetegevustesse, siis Peedul on loomad õues ning sisustavad pigem vahetundide aega. Loomad ei ole aga kooli omand, vaid on tulnud kaasa õpetajatega. Põhjuseks on tõsiasi, et kui kool sooviks kasvatada loomi, peaks ta suutma tagada kõikide loomaaedadele ette kirjutatud reeglite täitmise. Seda oleks aga kooli haldamise kõrvalt liiga palju oodata. Nii tuleb lihtsalt leida õpetajad, kes loomi armastavad ja neid peavad, ning nendega kokkuleppele jõuda. Kool saab tegevust toetada näiteks ürituste läbiviimisega, mille tulu läheb loomadele söögi ja muu tarviliku ostmiseks. Karin: „Ehk siis SädeTERAsse või Peedu kooli kandideerimiseks peate te ette näitama kõigepealt oma loomad?“ 😊 Koeri on õppetöös ennegi nähtud – endale tulevad silme ette esmajoones lugemiskoerad algklassi lastega toimetamas. Kui aga mõelda, kuidas just raagritsikad saavad aktiivselt õppetöö osaks olla, siis vahva näitena toob Katriin välja seose koostöö õpetamisega – raagritsikad võtavad ohtu tunnetades kõik sama poosi ning neid vaadeldes saab lastega arutleda selle üle, kuidas nad üksteist hoia(ta)vad ja koostööd teevad. Kõik sedalaadi hetked, mida saab leidlikult mõeldes väärtuskasvatuses ära kasutada, on kooli keskkonnas hindamatud, sest lisaks üldpädevuste õpetamisele on inimeseks kasvatamine oluline ülesanne. Kersti: „Ma leiangi, et kooli üks väga suur eesmärk on see, et inimene, kes meie juurest lahkub, tunneb ennast, teab oma tugevusi, teab, milleks ta võimeline on ja oskab õppida.“ Uuringud on näidanud, et enim saavad loomadega lävimisest kasu näiteks ATH diagnoosiga lapsed, kuid tegelikult on kõikidele lastele vaja loomadelt saadavat turvatunnet ja nendega toimetamise kogemust. Seetõttu ei ole SädeTERA limiteerinud diagnooside põhiselt kellegi sisseastumist. Seal käivad täiesti tavalised lapsed, kellele loomad pakuvad turvalist ruumi, distsipliini ja mõnusat keskkonda. Viimase loomine on koolis väga oluline. Lärmi ja infoküllust on maailmas nii palju ja üha raskem on keskenduda. Peab oskama väga hästi selekteerida, mida endale ligi lasta. Koos loomaga on lihtsam õppida, kuidas oma valikuid teha. Loomad aitavad rahuneda ja keskendumis- ning empaatiavõimet parandada. Uuringutest on selgunud, et kui panna oma käsi looma peale, hakkab meie keha tootma õnnehormooni. Nii on võimalik maandada ärevust loomaga koos olles. On uuritud ka seda, kuidas õpetajad ise end tunnevad, kui õppetöösse on kaasatud loomi ning tulemused on olnud sarnased lastele – õpetajad on klassi ees rahulikumad ja tunnevad end paremini. Loomade kaasamine õppetöös sai suuresti alguse õpetajate endi huvist ja ahhaa-momendist, et oma looma saaks ju tööle kaasa võtta. Katriin on alati armastanud koeri ning koeraomanikuks olemisest järgmise sammuna läks ta õppima, kuidas looma õppeprotsessi kaasata. Tema alustas oma koeraga katsetusi koduõppe vormis, kus head tulemused olid kiired tulema. Ta nägi, kuidas loom aitas väga äreval lapsel ennast mugavamalt tunda ning end kiiremini avada. Nüüdseks on tema koerast saanud SädeTERA koolipere liige ning lapsed jumaldavad nii teda kui ka teisi loomadest seltsilisi. Seni on meie haridusmaastikul levinum lemmiklooma päevade läbiviimine või aeg-ajalt teraapiakoerte külaskäigud koolidesse, kuid keegi pole justkui tulnudki selle peale, et astuda samm edasi ja kaasata loomi süsteemselt igapäevaõppesse. Samas päris uudne asi see maailma mastaabis ei ole – USAs on loodud terveid õppekomplekse, kus loomad on väga olulisel kohal. Näiteid võib veel tuua ka Saksamaalt ja Mehhikost ning küllap mujaltki. Taluloomade kaasamises olevat esirinnas Jaapan, kellega TERA Peedu kool sooviks sõprussuhteid luua. Sedalaadi õppeviis tõstab üha agaramalt pead. Selleks, et selliseid pealtnäha hullumeelseid mõtteid koolis üldse teoks teha saaks, peavad vanemad olema kooliga ühes paadis. SädeTERAs saab koostöö vanematega alguse perevestlustel juba enne lapse kooli astumist, et tutvustada kooli väärtusi ning selgitada vastastikku välja, kas need klapivad liituda sooviva pere väärtustega. Loomad ei ole sugugi ainuke aspekt, millega SädeTERA silma paistab ning mis vanemaid huvi tundma paneb – nende lähenemine õpilaste individuaalse potentsiaali arendamisele on samuti tavakooliga võrreldes teistmoodi. Mille poolest SädeTERA veel silma paistab? Andekuse leidmine, hoidmine ja edasi arendamine on SädeTERAs au sees. Kõige tähtsam samm on andekuse märkamine. Kõigi laste puhul püütakse leida tema supervõime, mida aidatakse arendada. Koolile on oluline, et laps oleks täis teotahet ning tema silm säraks. Kersti: „Anne on midagi, mis on olemas, aga kui sa seda ei arenda, siis ei ole sellest tolku. Anne tuleb üles leida ja sellega tegeleda.“ SädeTERA kool püüab kanaldada õpilaste energiat enesearendusse, mitte igavlemisesse või koeruste tegemisse. Seetõttu on fookuses näiteks noppeõpe, mida aitab sellest sügisest läbi viia Karin Konksi. Koostööd teevad nad ka Haridusministeeriumi Noorte- ja andepoliitika osakonna ning Teaduskooliga. SädeTERA üks unistus on, et reedesed päevad oleksid kõigile Tartu linnas õppivatele andekatele lastele vabad tavapärasest õppetööst, et nad saaksid üksteisega hoopis Teaduskoolis kokku ning seal isekeskis toimetada. See võiks väga andekale lapsele olla väljundiks ja paigaks, kus tunda end teistega samaväärselt, sest tavatunnis võib ka tema tunda end imelikuna. Mõelda, et see pole äkki normaalne, et ta saab kõigest lennult aru, sest enamikule ju ei ole õppimine alati nii kerge. Kui ta aga saaks võimaluse kohtuda omasugustega, võiks see kogemusena olla suisa elumuutev. Kersti: „See seltskond, kellega nad seal kokku saavad, ja need suhted, mis neil seal omavahel tekivad, on ilmselgelt sellise kullaproovi märgiga. Need inimesed võiksid olla need, kes Eesti elu kohe eriti pika sammuga edasi viivad. Ja nad peaksid üksteist tundma.“ Koolis õppides on individuaalse arengu kõrval koostööoskus samuti oluline, sest tänapäeval teisiti ei saagi. Üksteise tugevustele toetudes jõuab kogu grupp ühiselt kaugemale kui kõiki ühele pulgale seada püüdes. Kersti: „Me ei pane krokodilli puu otsa ronima, sest ta ei ole selles tugev. Las ahv läheb.“ Sädes on andekuse toetamine kolmeastmeline Esmalt saavad kõik õpilased kord nädalas osa projektitundidest, kus nad saavad teha täpselt seda, mis neid huvitab – mis iganes idee neid ka ei köidaks. Ideest teostuseni aitab ja suunab neid õpetaja Maie Kuusk, keda Kersti kirjeldab kui väga innustavat ja sütitavat inimest. Kuigi õpetaja Maie on õpilaste juhendamisel võtmeisik ja vastutaja, käivad õpilased nõu ja arvamust küsimas ka teiste õpetajate käest. Seda teevad nad ise sageli suisa vabatahtlikult ning õpetajad hea meelega võtavad sellest protsessist osa – nii saab õpilast ennast ka paremini tundma õppida. See on tore ja mõnus, kui sind õpetajana nii palju usaldatakse, et oma tööd tagasiside saamiseks jagada soovitakse. Projektiõppe etapis on väga tore ka kõrvalt vaadata, kuidas õpilastes väljendub vastutuse võtmine oma töö protsessi ja lõpptulemuse eest, sest valik sai algusest peale olla nende teha. Nende silm särab. Teise astmena nopitakse välja õpilased, kes on mingis õppeaines tugevamad ning tavatunni arvelt teevad nemad oma tundi omas tempos. Tunni sisu võib olla kas käesoleva teemaga seotud ning süvitsi minev või õpitakse hoopis uut asja. Vahel lahendatakse ka olümpiaadiülesandeid. Keeleliselt andekad õpilased saavad palju kätt harjutada loovkirjutamise läbi, osaledes muu hulgas Tähekese väljakutsetes ning kirjutades arvustusi. Maailmahariduse tundides vaatavad nad filme ning arutlevad erinevate teemade üle, laiendades nii silmaringi kui ka sõnavara. Kolmanda astmena rakendatakse individuaalset õppekava. Kõige eelneva juures hoitakse õpilaste indu ja motivatsiooni üleval lisaks loomade olemasolule ka sellega, et andekusega tegelemine on tavapärase koolipäeva osa. Leitakse lahendusi, kuidas õpilane saaks areneda omas tempos teda lisaaja rakendamisega karistamata. Kõik lapsed ei ole aga superandekad, mõned vajavad erinevatel põhjustel abi ka SädeTERAs. Sel puhul aitab eripedagoog edasisi samme astuda ja leida õpilasele sobivaim tee. Igas õpilases püütakse üles leida tema tugevus(ed) ning luua keskkond, kus ta saab katsetada ning eduelamusena näha, et ka temal õnnestub miski eriti hästi. Nii püsib õpilasel motivatsioon pingutada ja oma tugevusega tööd teha. Kersti: „Sellepärast ei pea jääma ilma õppimise mõnust, et üks lõik sul välja ei tule.“ Näiteks kui korrutustabel ei püsi peas, aga laps suudab loovalt leiutada erinevaid asju, siis leiutajasoon on see, mida kool asub toitma. Pingutatakse küll muidugi ka korrutustabeli selgeks saamisega, aga kui tulemusi lihtsalt ei tule, siis pilli lõhki ei aeta – saab ju ka kalkulaatori abi kasutada, selleks see loodud ongi. Katriin: „Püüdleme selle poole, et igal lapsel oleks võimalus olla tema ise. Tal on õigus olla tema ise.“ Lastel võiks kooli lõpetades olla võrdlemisi selge, kes nad on, mida nad oskavad ja suudavad. Kuidas on õpe koordineeritud? Nüansse, millega tunniplaani tehes arvestada, on seal ilmselgelt veidi rohkem kui tavakoolis. Tunniplaan on suures osas sätitud loomade järgi. Näiteks koer ei saa olla koolis terve pika päeva, kuna seal on palju tegevusi ja emotsioone, mis teda väsitavad. Graafiku tegemisel tuleb vaadata, kes millal oma looma tuua saab, aga ühtlasi ka seda, millised loomad omavahel läbi saavad. Kuna õpetajaidki jagatakse mitme kooli vahel, loob seegi teatud piirid. Nädalaplaan on seega üksipulgi läbi mõeldud, tagamaks õppetegevuse õnnestumine kõikidele osapooltele. Tuues siia juurde kolm andekusega tegelemise astet ja neist lähtuvaid õppe eripärasid, on kogu kooli tunniplaani haldamine paras pähkel, kuid tehtav. Kaasa aitab näiteks see, et andekad käivad oma tundides tavatundidega samal ajal. Sealjuures ei ole karta, et miski sel ajal omandamata jääb, kuna neil toimib aktiivselt õpilaselt õpilasele õpetamine, kus puudutud osa kohta teevad ülejäänud klassikaaslased vajadusel kiirelt kokkuvõtte ning aitavad olulisima info edasi anda. Viimane on eriti hea kõikidele osapooltele, sest need lapsed, kes teemat selgitama peavad, kordavad ja kinnistavad õpitud materjali ka ise. Win-win! Sedalaadi õpet saab aga ilmselt lubada vaid väike kool. Suurel koolil on see mingil määral ka tehtav, kuid nõuab õppejuhilt ilmselt üliinimlikku pingutust, et kõik ladusalt jooksma saada. Kuna klassiõpetajad teevad omavahel igapäevaselt tihedalt koostööd, planeerides näiteks üheskoos oma tunde, tuleb kõigele lisaks ka sellega arvestada. Tunniplaane tegema asudes on vaja seega alustada õpetajatele koostööaja planeerimisest, seejärel klapitada loomad. Siis jälgida, et nädala kestel oleks õpetajatel sobiv aeg teha kokkuvõtvad tööd ja selle järel jätta tunniplaani n-ö auk, millal ta saaks neid töid tagasisidestada. Kõige lõpuks peaks jääma aega klassidel oma tööde tulemuste üle ka tunni ajal arutleda. Kui õpetajate koostööks ei jäeta tööaja siseselt aega, siis on selge, et seda ka ei juhtu – keegi ei taha peale tööd pikalt koolis tiksuda. Tuleb osata ka ise ajaplaneerimises eeskujuks olla ning kasutada sealjuures ettenähtud aega maksimaalselt ära – õpetajad ei tule eelkõige kokku mitte muljetamiseks vaid tegutsetakse üheskoos eesmärgipõhiselt ja efektiivselt. Nii ei raisata üksteise aega. Ühine vastutus ja tööülesannete võrdne jagamine on oluline. Ka ausust ja otsekohesust hinnatakse. Nii nagu lapsed on ausad, tuleks ka kolleegidel omavahel rääkida asjast otse ja ausalt, keerutamata ning produktiivselt. Mida põnevat veel SädeTERAs tehakse? Kuuenda klassi õpilased teevad läbi individuaalse õpirännaku, mille nad üheskoos oma perega lapse isiklikke soove ja piire arvestades paika panevad. Mõni, kes pole käinud üksi Tartus, planeerib näiteks, mis kohti ta tahab Tartus viibides külastada ning teeb selle ära. Iseseisvalt mõeldakse läbi, kuidas sihtkohta jõuda ja mida selleks eelnevalt teha vaja on. Eelmisel aastal käis üks poiss lausa üksi Saaremaal! Rännakult tagasi tulnuna räägib õpilane teistele oma kogemusest ning analüüsib, kuidas tal üks või teine etapp rännakust läks – mis õnnestus ning mida keerulisemates/ootamatutes olukordades ette võttis. Tegu on sisuliselt kompleksse ülesandega, mille läbimisel võib kuue klassi materjalid edukalt läbinuks tunnistada – sest mis saab olla tähtsam mõõdupuu inimese teadmistele kui see, kuidas laps päris elus ette kerkivate probleemidega toime tuleb! Seda võiks tasemetöö asendusena kaaluda ka teistes koolides. Siinkohal võib õpetajale heidutavalt tunduda vastutuse osa – kuna tegu on kooli poolt suunatud ülesandega, mille laps läbib üksi, siis kes vastutab, kui midagi peaks juhtuma? Ühe vaatenurgana võiks kaaluda, et vastutabki laps ise. Peredega koostöös ei ole see kindlasti võimatu variant ning Kersti meelest laiemas mastaabis ka kindlasti tehtav. Tuleks rohkem usaldada lapsi ja anda neile võimalus end proovile panna ja asju ise teha. Kui ikka esimesest klassist peale on last kasvatatud vaimus, et tal on valik ja seeläbi ka vastutus, siis suudab laps kuuendas klassis juba ennast teades validagi talle sobiva rännaku ülesande. Nad on näinud seda töötavat juba korduvalt. Täiskasvanuks saamise erinevad riitused on olnud alati olemas ning SädeTERAs on individuaalse õpirännaku läbi tegemine üheks võimaluseks märgiliselt iseseisva(ma)sse ellu astuda. Põneva traditsioonina on SädeTERAs kanda kinnitanud ka hea sõna ring, mille jaoks tullakse kord nädalas kogu kooliga kokku, sest õpilasi pole veel palju. Kõik istuvad ringis ning ütlevad oma kõrval istujale midagi head, mida ta tema kohta sel nädalal märganud on. Hea sõnana jagatav võib olla miski, mis sõnumi saajal hästi välja on tulnud või missugune talle loomuomane joon on kuidagi positiivselt silma jäänud. Mõte on selles, et hoitaks kõigil oma kaasõpilastel silma peal ning et märgataks üksteist. Lisaks suuremale hea sõna ringile, tehakse klassiga iga koolipäeva lõppedes ka tänulikkuse ringi, kus õpilased „vajutavad“ omale vähemalt viis asja peopessa, mille üle nad sel päeval tänulikud on ja võtavad need mõtted endaga koju kaasa. Selline positiivne päeva lõpp on heaks punktiks ning loomulikult tagab koolist lahkumise hea tujuga. Õpetaja saab sellest tegevusest sageli head tagasisidet selle kohta, mis õpilastele korda läheb, vahel saab isegi mõne tegevuse eest kiita ja pai hingele. Kes ei tahaks oma tööpäeva sedasi lõpetada? Lisaks eelnimetatud traditsioonidele, on SädeTERA koolis ja klassis väga tavaline oma tegevuste eesmärgistamine. Lapsed seavad endale küllaltki läbimõelduid eesmärke, milleni jõudmise sammudki üksipulgi lahti mõtestatakse. Eesmärgist ainult aga ei piisa, olgu ta kuitahes hästi seatud ja sõnastatud – hiljem peab järgnema reflekteerimise osa, et päriselt aru saada, kuidas läks ja kuhu veel areneda saab. Just nagu tunni ülesehituses peab jääma aega tagasi vaatamisele, et mõista kas õpitu selgeks ka sai. Nende koolis on lapsed väga ausad ja ehk pisut liialt enesekriitilisedki oma arengu analüüsimisel ja sellele hinnangu andmisel. Kasutatakse valgusfoori meetodit ja mõni laps värvib oma tagasisidelehe kollaseks näiteks pelgalt selle peale, et ta unustas kellelegi tere öelda. Senist juttu kuulates jääb mulje, et SädeTERAs käivad justkui väikesed vanainimesed – hoolitsevad loomade eest, toimetavad ja vastutavad oma õppimise eest ise, reflekteerivad oma õnnestumiste ja ebaõnnestumiste üle ning praktiseerivad tänulikkust. Tekib küsimus, kas seal mängitakse ka? Aga muidugi! Ühest küljest on õppes palju mängulisi elemente, mida saab edukalt ka loomi kaasates korraldada. Aga väga olulisel kohal nii SädeTERAs kui ka Peedu koolis on just vaba mäng. Võib öelda, et selleks leitav aeg ja ruum on suisa au sees. Õpilasel peab olema võimalusi ise oma mängu koordineerida ja sealjuures ka kaaslastega tekkivate erimeelsuste iseseisvaks lahendamiseks. Selleks on lisaks vahetundidele võimaldatud pikapäevarühmas oleku aeg. Seal ei istu õpilased pinkide taha oma koolitükke tegema, vaid see ongi vaba mängu aeg, kuhu täiskasvanu ei sekku. Nii naudivad lapsed mudaköögi ja onni-ala võlusid. Seal kehtivad nende oma reeglid ja mängud, et nad saaksid ennastjuhtivat eluviisi harjutada sedasi, et täiskasvanu ei reguleeri neid igal sammul. Kuidas saavad õpilased hakkama tavakoolis? Olles pidanud oma kooliaja jooksul väga mitmekesise õppega kokku puutuma, on nad kohanemisvõimelised ja saavad kindlasti hakkama igal pool. Kool näeb maast madalast vaeva, et lapsed omandaksid erinevaid õpistrateegiaid, seega eeldused võiksid kõigil õpilastel väga head olla mistahes tulevikukeskkonnas läbilöömiseks. Õpik-töövihik ei heiduta neid ilmselt ka liialt, kuigi see võiks üldlevinud meetodina hakata mujalgi vaikselt hääbuma. Need õpilased võiksid potentsiaalselt olla suisa teerajajaks teistele – nad on avatud oma ideid ja arvamusi jagama. Neil on koolis väikesest peale lastud kaasa rääkida oma õppimises ning vaevalt nad mujal ka edaspidi passiivseks pooleks jäävad. Nad on uudishimulikud ja julged küsima. Seda viimast on eriti tihti laste käekäigu kohta tagasisidena gümnaasiumitest tulnud – öeldakse „et tulevad jälle need TERA lapsed ja kogu aeg küsivad“. SädeTERA on selle üle ainult uhke, sest kui laps küsib, siis näitab see seda, et ta mõtleb kaasa ning on aktiivselt õppetegevuses sees. Kui tunned huvi SädeTERAs käib sageli külalisi teistest koolidest. Seda, et loomad koolis tööd teevad, ollakse juba ette kuuldud ning sageli neid vaatama tullaksegi. Suurima üllatusmomendina tuuakse hiljem hoopis välja seda, et kuidas on võimalik, et õpilane võib tunni ajal tulla ja minna, millal ise soovib. Tundub uskumatuna, kui vabalt lastakse lapsel iseseisvalt toimetada ning kui asjalikud lapsed sealjuures on. Tagasisidena on veel öeldud, et nende kooliseinte vahelt õhkub justkui Euroopa kooli vibe’i – see on täis rahulikku toimetamist, sealses keskkonnas puudub närvilisus. Huvi loomade kaasamise vastu hariduses on laialdasemalt tekkimas. Üksikuid entusiaste leidub juba mitmetes koolides, kuid mastaapsemalt tegutsedes tuleb väga hoolega läbi mõelda, mis on sedalaadi tegevuse kasutegurid ning kas konkreetne kogukond päriselt usub neisse. Arvesse tuleb võtta iga osapoole heaolu, kuid nüansse on rohkemgi. Kes päriselt on huvitatud sellest teemast, võib julgelt SädeTERA poole pöörduda, sest nad on lahkelt nõus oma teadmisi ning kogemusi loomade kaasamisest hariduses koolituse vormis jagama. Nii saavad üha rohkemad lapsed, ja ka õpetajad, edaspidi kasu loomade tervendavast ja rahustavast mõjust. |
Tänases ühiskonnas näeme üha rohkem kerkimas põnevaid koole, mis paistavad silma millegi erilise poolest. Oled Sa õpetajana kunagi mõelnud, et Sinu kolleegideks võiksid olla loomad? Või lapsevanemana julgenud arvata, et koerad-kassid koolitunnis väärtuslikeks osalisteks võiksid olla? Üheks selliseks kooliks, mis igapäevaselt erinevaid loomi õppetegevusse kaasab, on Tartu Erakooli kõige värskem haru SädeTERA. Oma kooli on saatesse tulnud tutvustama direktor Kersti Kaplinski ning õppejuht ja klassiõpetaja Katriin Mägi. Mõlemad räägivad nende tegemistest ja kooli olemusest siira innu ja usuga, et nad ajavad õiget asja. Kersti on kindel, et see mudel, mille järgi nad oma koolis toimetavad, jääb ilmselt Eesti jaoks väikeseks ning nõuab suuremat kõlapinda ka mujal. Olles saate lõpuni kuulanud, hakkan ka ise seda üha rohkem uskuma. Vanemana, kelle laps juba üsna pea kooliteed sammuma hakkab, paneb nende väärtuste kuulamine unistama küll. Mis kool see SädeTERA siis õigupoolest on?
Kersti ja Katriin tutvustavad seda kui mikrokooli – väike, paindlik, vähe lapsi ja õpetajaid. Metafoorina justkui väike paat, mille suunda on lihtne muuta. Neil on väga kerge katsetada erinevaid meetodeid ja lähenemisi, sealjuures saavad tihedalt otsuste osas kaasa rääkida ka vanemad. Kool on tegevuses olnud pea kolm aastat ning hetkel õpib seal seega veel vaid kolme klassikomplekti jagu lapsi. Klassides on õpilasi viiest kümneni ning ka tulevikus ei soovita lasta klasse liiga suureks – maksimumpiir võiks jääda 15 õpilase juurde, ideaal olekski ilmselt 10-12 piirimail. See tagab, et iga õpilasega jõutakse päriselt tegeleda. Täiskasvanuid, kes lastega kokku puutuvad, on hetkel kaheksa. Mitmed neist töötavad ka teistes koolides. Täiskohaga on neil tööl ainult klassiõpetajad ning projektõppe õpetaja. Ka koolijuht jagab end kahe kooli vahel. Võiks arvata, et see on veel eriti keeruline ülesanne, kuid kuna fookus on nii SädeTERAl kui ka Peedu koolil sama, siis saab väga hästi ka nii hakkama. Veel enam – kahe koolipere vahel ollakse väga koostöised, rikastades nii kolleegide kui ka õpilaste suhtlusringi ning jagades omavahel erinevaid ressursse. Väärtuslik on ka üksteiselt õppimine ja parimate praktikate jagamine. Ühised on kahel koolil veel õppekäikudel käimised ning mitmete traditsioonide ja ürituste koos pidamine. Näiteks Volbripäeva pidustusteks kogunevad kõik üheskoos Peedul looduse rüppe.
Loomad kolleegideks
Kui traditsiooniliselt kuuluvad koolipere hulka õpetajad, lapsevanemad ja õpilased, siis SädeTERAs ja ka Peedu koolis lisanduvad nimekirja ka loomad. Näiteks on neil eri liiki koeri, teod, raagritsikad ja kass. Peedu kooli loomade seas on veel küülikud, kanad, kalkunid, lambad, jäärad ja neli poni. Kusjuures loomade eest hoolitsevad lapsed ise. Kahe kooli vahe on selles, et kui SädeTERAs on loomad siseruumides ning neid kaasatakse õppetegevustesse, siis Peedul on loomad õues ning sisustavad pigem vahetundide aega. Loomad ei ole aga kooli omand, vaid on tulnud kaasa õpetajatega. Põhjuseks on tõsiasi, et kui kool sooviks kasvatada loomi, peaks ta suutma tagada kõikide loomaaedadele ette kirjutatud reeglite täitmise. Seda oleks aga kooli haldamise kõrvalt liiga palju oodata. Nii tuleb lihtsalt leida õpetajad, kes loomi armastavad ja neid peavad, ning nendega kokkuleppele jõuda. Kool saab tegevust toetada näiteks ürituste läbiviimisega, mille tulu läheb loomadele söögi ja muu tarviliku ostmiseks.
Karin: „Ehk siis SädeTERAsse või Peedu kooli kandideerimiseks peate te ette näitama kõigepealt oma loomad?“ 😊
Koeri on õppetöös ennegi nähtud – endale tulevad silme ette esmajoones lugemiskoerad algklassi lastega toimetamas. Kui aga mõelda, kuidas just raagritsikad saavad aktiivselt õppetöö osaks olla, siis vahva näitena toob Katriin välja seose koostöö õpetamisega – raagritsikad võtavad ohtu tunnetades kõik sama poosi ning neid vaadeldes saab lastega arutleda selle üle, kuidas nad üksteist hoia(ta)vad ja koostööd teevad. Kõik sedalaadi hetked, mida saab leidlikult mõeldes väärtuskasvatuses ära kasutada, on kooli keskkonnas hindamatud, sest lisaks üldpädevuste õpetamisele on inimeseks kasvatamine oluline ülesanne.
Kersti: „Ma leiangi, et kooli üks väga suur eesmärk on see, et inimene, kes meie juurest lahkub, tunneb ennast, teab oma tugevusi, teab, milleks ta võimeline on ja oskab õppida.“
Uuringud on näidanud, et enim saavad loomadega lävimisest kasu näiteks ATH diagnoosiga lapsed, kuid tegelikult on kõikidele lastele vaja loomadelt saadavat turvatunnet ja nendega toimetamise kogemust. Seetõttu ei ole SädeTERA limiteerinud diagnooside põhiselt kellegi sisseastumist. Seal käivad täiesti tavalised lapsed, kellele loomad pakuvad turvalist ruumi, distsipliini ja mõnusat keskkonda. Viimase loomine on koolis väga oluline. Lärmi ja infoküllust on maailmas nii palju ja üha raskem on keskenduda. Peab oskama väga hästi selekteerida, mida endale ligi lasta. Koos loomaga on lihtsam õppida, kuidas oma valikuid teha. Loomad aitavad rahuneda ja keskendumis- ning empaatiavõimet parandada. Uuringutest on selgunud, et kui panna oma käsi looma peale, hakkab meie keha tootma õnnehormooni. Nii on võimalik maandada ärevust loomaga koos olles. On uuritud ka seda, kuidas õpetajad ise end tunnevad, kui õppetöösse on kaasatud loomi ning tulemused on olnud sarnased lastele – õpetajad on klassi ees rahulikumad ja tunnevad end paremini.
Loomade kaasamine õppetöös sai suuresti alguse õpetajate endi huvist ja ahhaa-momendist, et oma looma saaks ju tööle kaasa võtta. Katriin on alati armastanud koeri ning koeraomanikuks olemisest järgmise sammuna läks ta õppima, kuidas looma õppeprotsessi kaasata. Tema alustas oma koeraga katsetusi koduõppe vormis, kus head tulemused olid kiired tulema. Ta nägi, kuidas loom aitas väga äreval lapsel ennast mugavamalt tunda ning end kiiremini avada. Nüüdseks on tema koerast saanud SädeTERA koolipere liige ning lapsed jumaldavad nii teda kui ka teisi loomadest seltsilisi.
Seni on meie haridusmaastikul levinum lemmiklooma päevade läbiviimine või aeg-ajalt teraapiakoerte külaskäigud koolidesse, kuid keegi pole justkui tulnudki selle peale, et astuda samm edasi ja kaasata loomi süsteemselt igapäevaõppesse. Samas päris uudne asi see maailma mastaabis ei ole – USAs on loodud terveid õppekomplekse, kus loomad on väga olulisel kohal. Näiteid võib veel tuua ka Saksamaalt ja Mehhikost ning küllap mujaltki. Taluloomade kaasamises olevat esirinnas Jaapan, kellega TERA Peedu kool sooviks sõprussuhteid luua. Sedalaadi õppeviis tõstab üha agaramalt pead.
Selleks, et selliseid pealtnäha hullumeelseid mõtteid koolis üldse teoks teha saaks, peavad vanemad olema kooliga ühes paadis. SädeTERAs saab koostöö vanematega alguse perevestlustel juba enne lapse kooli astumist, et tutvustada kooli väärtusi ning selgitada vastastikku välja, kas need klapivad liituda sooviva pere väärtustega. Loomad ei ole sugugi ainuke aspekt, millega SädeTERA silma paistab ning mis vanemaid huvi tundma paneb – nende lähenemine õpilaste individuaalse potentsiaali arendamisele on samuti tavakooliga võrreldes teistmoodi.
Mille poolest SädeTERA veel silma paistab?
Andekuse leidmine, hoidmine ja edasi arendamine on SädeTERAs au sees. Kõige tähtsam samm on andekuse märkamine. Kõigi laste puhul püütakse leida tema supervõime, mida aidatakse arendada. Koolile on oluline, et laps oleks täis teotahet ning tema silm säraks.
Kersti: „Anne on midagi, mis on olemas, aga kui sa seda ei arenda, siis ei ole sellest tolku. Anne tuleb üles leida ja sellega tegeleda.“
SädeTERA kool püüab kanaldada õpilaste energiat enesearendusse, mitte igavlemisesse või koeruste tegemisse. Seetõttu on fookuses näiteks noppeõpe, mida aitab sellest sügisest läbi viia Karin Konksi. Koostööd teevad nad ka Haridusministeeriumi Noorte- ja andepoliitika osakonna ning Teaduskooliga. SädeTERA üks unistus on, et reedesed päevad oleksid kõigile Tartu linnas õppivatele andekatele lastele vabad tavapärasest õppetööst, et nad saaksid üksteisega hoopis Teaduskoolis kokku ning seal isekeskis toimetada. See võiks väga andekale lapsele olla väljundiks ja paigaks, kus tunda end teistega samaväärselt, sest tavatunnis võib ka tema tunda end imelikuna. Mõelda, et see pole äkki normaalne, et ta saab kõigest lennult aru, sest enamikule ju ei ole õppimine alati nii kerge. Kui ta aga saaks võimaluse kohtuda omasugustega, võiks see kogemusena olla suisa elumuutev.
Kersti: „See seltskond, kellega nad seal kokku saavad, ja need suhted, mis neil seal omavahel tekivad, on ilmselgelt sellise kullaproovi märgiga. Need inimesed võiksid olla need, kes Eesti elu kohe eriti pika sammuga edasi viivad. Ja nad peaksid üksteist tundma.“
Koolis õppides on individuaalse arengu kõrval koostööoskus samuti oluline, sest tänapäeval teisiti ei saagi. Üksteise tugevustele toetudes jõuab kogu grupp ühiselt kaugemale kui kõiki ühele pulgale seada püüdes.
Kersti: „Me ei pane krokodilli puu otsa ronima, sest ta ei ole selles tugev. Las ahv läheb.“
Sädes on andekuse toetamine kolmeastmeline
Esmalt saavad kõik õpilased kord nädalas osa projektitundidest, kus nad saavad teha täpselt seda, mis neid huvitab – mis iganes idee neid ka ei köidaks. Ideest teostuseni aitab ja suunab neid õpetaja Maie Kuusk, keda Kersti kirjeldab kui väga innustavat ja sütitavat inimest. Kuigi õpetaja Maie on õpilaste juhendamisel võtmeisik ja vastutaja, käivad õpilased nõu ja arvamust küsimas ka teiste õpetajate käest. Seda teevad nad ise sageli suisa vabatahtlikult ning õpetajad hea meelega võtavad sellest protsessist osa – nii saab õpilast ennast ka paremini tundma õppida. See on tore ja mõnus, kui sind õpetajana nii palju usaldatakse, et oma tööd tagasiside saamiseks jagada soovitakse. Projektiõppe etapis on väga tore ka kõrvalt vaadata, kuidas õpilastes väljendub vastutuse võtmine oma töö protsessi ja lõpptulemuse eest, sest valik sai algusest peale olla nende teha. Nende silm särab.
Teise astmena nopitakse välja õpilased, kes on mingis õppeaines tugevamad ning tavatunni arvelt teevad nemad oma tundi omas tempos. Tunni sisu võib olla kas käesoleva teemaga seotud ning süvitsi minev või õpitakse hoopis uut asja. Vahel lahendatakse ka olümpiaadiülesandeid. Keeleliselt andekad õpilased saavad palju kätt harjutada loovkirjutamise läbi, osaledes muu hulgas Tähekese väljakutsetes ning kirjutades arvustusi. Maailmahariduse tundides vaatavad nad filme ning arutlevad erinevate teemade üle, laiendades nii silmaringi kui ka sõnavara.
Kolmanda astmena rakendatakse individuaalset õppekava. Kõige eelneva juures hoitakse õpilaste indu ja motivatsiooni üleval lisaks loomade olemasolule ka sellega, et andekusega tegelemine on tavapärase koolipäeva osa. Leitakse lahendusi, kuidas õpilane saaks areneda omas tempos teda lisaaja rakendamisega karistamata.
Kõik lapsed ei ole aga superandekad, mõned vajavad erinevatel põhjustel abi ka SädeTERAs. Sel puhul aitab eripedagoog edasisi samme astuda ja leida õpilasele sobivaim tee. Igas õpilases püütakse üles leida tema tugevus(ed) ning luua keskkond, kus ta saab katsetada ning eduelamusena näha, et ka temal õnnestub miski eriti hästi. Nii püsib õpilasel motivatsioon pingutada ja oma tugevusega tööd teha.
Kersti: „Sellepärast ei pea jääma ilma õppimise mõnust, et üks lõik sul välja ei tule.“
Näiteks kui korrutustabel ei püsi peas, aga laps suudab loovalt leiutada erinevaid asju, siis leiutajasoon on see, mida kool asub toitma. Pingutatakse küll muidugi ka korrutustabeli selgeks saamisega, aga kui tulemusi lihtsalt ei tule, siis pilli lõhki ei aeta – saab ju ka kalkulaatori abi kasutada, selleks see loodud ongi.
Katriin: „Püüdleme selle poole, et igal lapsel oleks võimalus olla tema ise. Tal on õigus olla tema ise.“
Lastel võiks kooli lõpetades olla võrdlemisi selge, kes nad on, mida nad oskavad ja suudavad.
Kuidas on õpe koordineeritud?
Nüansse, millega tunniplaani tehes arvestada, on seal ilmselgelt veidi rohkem kui tavakoolis. Tunniplaan on suures osas sätitud loomade järgi. Näiteks koer ei saa olla koolis terve pika päeva, kuna seal on palju tegevusi ja emotsioone, mis teda väsitavad. Graafiku tegemisel tuleb vaadata, kes millal oma looma tuua saab, aga ühtlasi ka seda, millised loomad omavahel läbi saavad. Kuna õpetajaidki jagatakse mitme kooli vahel, loob seegi teatud piirid. Nädalaplaan on seega üksipulgi läbi mõeldud, tagamaks õppetegevuse õnnestumine kõikidele osapooltele. Tuues siia juurde kolm andekusega tegelemise astet ja neist lähtuvaid õppe eripärasid, on kogu kooli tunniplaani haldamine paras pähkel, kuid tehtav. Kaasa aitab näiteks see, et andekad käivad oma tundides tavatundidega samal ajal. Sealjuures ei ole karta, et miski sel ajal omandamata jääb, kuna neil toimib aktiivselt õpilaselt õpilasele õpetamine, kus puudutud osa kohta teevad ülejäänud klassikaaslased vajadusel kiirelt kokkuvõtte ning aitavad olulisima info edasi anda. Viimane on eriti hea kõikidele osapooltele, sest need lapsed, kes teemat selgitama peavad, kordavad ja kinnistavad õpitud materjali ka ise. Win-win! Sedalaadi õpet saab aga ilmselt lubada vaid väike kool. Suurel koolil on see mingil määral ka tehtav, kuid nõuab õppejuhilt ilmselt üliinimlikku pingutust, et kõik ladusalt jooksma saada.
Kuna klassiõpetajad teevad omavahel igapäevaselt tihedalt koostööd, planeerides näiteks üheskoos oma tunde, tuleb kõigele lisaks ka sellega arvestada. Tunniplaane tegema asudes on vaja seega alustada õpetajatele koostööaja planeerimisest, seejärel klapitada loomad. Siis jälgida, et nädala kestel oleks õpetajatel sobiv aeg teha kokkuvõtvad tööd ja selle järel jätta tunniplaani n-ö auk, millal ta saaks neid töid tagasisidestada. Kõige lõpuks peaks jääma aega klassidel oma tööde tulemuste üle ka tunni ajal arutleda.
Kui õpetajate koostööks ei jäeta tööaja siseselt aega, siis on selge, et seda ka ei juhtu – keegi ei taha peale tööd pikalt koolis tiksuda. Tuleb osata ka ise ajaplaneerimises eeskujuks olla ning kasutada sealjuures ettenähtud aega maksimaalselt ära – õpetajad ei tule eelkõige kokku mitte muljetamiseks vaid tegutsetakse üheskoos eesmärgipõhiselt ja efektiivselt. Nii ei raisata üksteise aega. Ühine vastutus ja tööülesannete võrdne jagamine on oluline. Ka ausust ja otsekohesust hinnatakse. Nii nagu lapsed on ausad, tuleks ka kolleegidel omavahel rääkida asjast otse ja ausalt, keerutamata ning produktiivselt.
Mida põnevat veel SädeTERAs tehakse?
Kuuenda klassi õpilased teevad läbi individuaalse õpirännaku, mille nad üheskoos oma perega lapse isiklikke soove ja piire arvestades paika panevad. Mõni, kes pole käinud üksi Tartus, planeerib näiteks, mis kohti ta tahab Tartus viibides külastada ning teeb selle ära. Iseseisvalt mõeldakse läbi, kuidas sihtkohta jõuda ja mida selleks eelnevalt teha vaja on. Eelmisel aastal käis üks poiss lausa üksi Saaremaal! Rännakult tagasi tulnuna räägib õpilane teistele oma kogemusest ning analüüsib, kuidas tal üks või teine etapp rännakust läks – mis õnnestus ning mida keerulisemates/ootamatutes olukordades ette võttis. Tegu on sisuliselt kompleksse ülesandega, mille läbimisel võib kuue klassi materjalid edukalt läbinuks tunnistada – sest mis saab olla tähtsam mõõdupuu inimese teadmistele kui see, kuidas laps päris elus ette kerkivate probleemidega toime tuleb! Seda võiks tasemetöö asendusena kaaluda ka teistes koolides. Siinkohal võib õpetajale heidutavalt tunduda vastutuse osa – kuna tegu on kooli poolt suunatud ülesandega, mille laps läbib üksi, siis kes vastutab, kui midagi peaks juhtuma? Ühe vaatenurgana võiks kaaluda, et vastutabki laps ise. Peredega koostöös ei ole see kindlasti võimatu variant ning Kersti meelest laiemas mastaabis ka kindlasti tehtav. Tuleks rohkem usaldada lapsi ja anda neile võimalus end proovile panna ja asju ise teha. Kui ikka esimesest klassist peale on last kasvatatud vaimus, et tal on valik ja seeläbi ka vastutus, siis suudab laps kuuendas klassis juba ennast teades validagi talle sobiva rännaku ülesande. Nad on näinud seda töötavat juba korduvalt. Täiskasvanuks saamise erinevad riitused on olnud alati olemas ning SädeTERAs on individuaalse õpirännaku läbi tegemine üheks võimaluseks märgiliselt iseseisva(ma)sse ellu astuda.
Põneva traditsioonina on SädeTERAs kanda kinnitanud ka hea sõna ring, mille jaoks tullakse kord nädalas kogu kooliga kokku, sest õpilasi pole veel palju. Kõik istuvad ringis ning ütlevad oma kõrval istujale midagi head, mida ta tema kohta sel nädalal märganud on. Hea sõnana jagatav võib olla miski, mis sõnumi saajal hästi välja on tulnud või missugune talle loomuomane joon on kuidagi positiivselt silma jäänud. Mõte on selles, et hoitaks kõigil oma kaasõpilastel silma peal ning et märgataks üksteist.
Lisaks suuremale hea sõna ringile, tehakse klassiga iga koolipäeva lõppedes ka tänulikkuse ringi, kus õpilased „vajutavad“ omale vähemalt viis asja peopessa, mille üle nad sel päeval tänulikud on ja võtavad need mõtted endaga koju kaasa. Selline positiivne päeva lõpp on heaks punktiks ning loomulikult tagab koolist lahkumise hea tujuga. Õpetaja saab sellest tegevusest sageli head tagasisidet selle kohta, mis õpilastele korda läheb, vahel saab isegi mõne tegevuse eest kiita ja pai hingele. Kes ei tahaks oma tööpäeva sedasi lõpetada?
Lisaks eelnimetatud traditsioonidele, on SädeTERA koolis ja klassis väga tavaline oma tegevuste eesmärgistamine. Lapsed seavad endale küllaltki läbimõelduid eesmärke, milleni jõudmise sammudki üksipulgi lahti mõtestatakse. Eesmärgist ainult aga ei piisa, olgu ta kuitahes hästi seatud ja sõnastatud – hiljem peab järgnema reflekteerimise osa, et päriselt aru saada, kuidas läks ja kuhu veel areneda saab. Just nagu tunni ülesehituses peab jääma aega tagasi vaatamisele, et mõista kas õpitu selgeks ka sai. Nende koolis on lapsed väga ausad ja ehk pisut liialt enesekriitilisedki oma arengu analüüsimisel ja sellele hinnangu andmisel. Kasutatakse valgusfoori meetodit ja mõni laps värvib oma tagasisidelehe kollaseks näiteks pelgalt selle peale, et ta unustas kellelegi tere öelda.
Senist juttu kuulates jääb mulje, et SädeTERAs käivad justkui väikesed vanainimesed – hoolitsevad loomade eest, toimetavad ja vastutavad oma õppimise eest ise, reflekteerivad oma õnnestumiste ja ebaõnnestumiste üle ning praktiseerivad tänulikkust. Tekib küsimus, kas seal mängitakse ka? Aga muidugi! Ühest küljest on õppes palju mängulisi elemente, mida saab edukalt ka loomi kaasates korraldada. Aga väga olulisel kohal nii SädeTERAs kui ka Peedu koolis on just vaba mäng. Võib öelda, et selleks leitav aeg ja ruum on suisa au sees. Õpilasel peab olema võimalusi ise oma mängu koordineerida ja sealjuures ka kaaslastega tekkivate erimeelsuste iseseisvaks lahendamiseks. Selleks on lisaks vahetundidele võimaldatud pikapäevarühmas oleku aeg. Seal ei istu õpilased pinkide taha oma koolitükke tegema, vaid see ongi vaba mängu aeg, kuhu täiskasvanu ei sekku. Nii naudivad lapsed mudaköögi ja onni-ala võlusid. Seal kehtivad nende oma reeglid ja mängud, et nad saaksid ennastjuhtivat eluviisi harjutada sedasi, et täiskasvanu ei reguleeri neid igal sammul.
Kuidas saavad õpilased hakkama tavakoolis?
Olles pidanud oma kooliaja jooksul väga mitmekesise õppega kokku puutuma, on nad kohanemisvõimelised ja saavad kindlasti hakkama igal pool. Kool näeb maast madalast vaeva, et lapsed omandaksid erinevaid õpistrateegiaid, seega eeldused võiksid kõigil õpilastel väga head olla mistahes tulevikukeskkonnas läbilöömiseks. Õpik-töövihik ei heiduta neid ilmselt ka liialt, kuigi see võiks üldlevinud meetodina hakata mujalgi vaikselt hääbuma. Need õpilased võiksid potentsiaalselt olla suisa teerajajaks teistele – nad on avatud oma ideid ja arvamusi jagama. Neil on koolis väikesest peale lastud kaasa rääkida oma õppimises ning vaevalt nad mujal ka edaspidi passiivseks pooleks jäävad. Nad on uudishimulikud ja julged küsima. Seda viimast on eriti tihti laste käekäigu kohta tagasisidena gümnaasiumitest tulnud – öeldakse „et tulevad jälle need TERA lapsed ja kogu aeg küsivad“. SädeTERA on selle üle ainult uhke, sest kui laps küsib, siis näitab see seda, et ta mõtleb kaasa ning on aktiivselt õppetegevuses sees.
Kui tunned huvi
SädeTERAs käib sageli külalisi teistest koolidest. Seda, et loomad koolis tööd teevad, ollakse juba ette kuuldud ning sageli neid vaatama tullaksegi. Suurima üllatusmomendina tuuakse hiljem hoopis välja seda, et kuidas on võimalik, et õpilane võib tunni ajal tulla ja minna, millal ise soovib. Tundub uskumatuna, kui vabalt lastakse lapsel iseseisvalt toimetada ning kui asjalikud lapsed sealjuures on. Tagasisidena on veel öeldud, et nende kooliseinte vahelt õhkub justkui Euroopa kooli vibe’i – see on täis rahulikku toimetamist, sealses keskkonnas puudub närvilisus.
Huvi loomade kaasamise vastu hariduses on laialdasemalt tekkimas. Üksikuid entusiaste leidub juba mitmetes koolides, kuid mastaapsemalt tegutsedes tuleb väga hoolega läbi mõelda, mis on sedalaadi tegevuse kasutegurid ning kas konkreetne kogukond päriselt usub neisse. Arvesse tuleb võtta iga osapoole heaolu, kuid nüansse on rohkemgi. Kes päriselt on huvitatud sellest teemast, võib julgelt SädeTERA poole pöörduda, sest nad on lahkelt nõus oma teadmisi ning kogemusi loomade kaasamisest hariduses koolituse vormis jagama. Nii saavad üha rohkemad lapsed, ja ka õpetajad, edaspidi kasu loomade tervendavast ja rahustavast mõjust.
